Hommikul käib inimestel tavaliselt ärkamine aegamisi. Kõigepealt tavaliselt, kui silmad lahti tehakse, põrnitsetakse altkulmu kella. Seejärel haigutatakse avasui, nii, et hädavaevu võib veel uskuda, et need lõuad veel kunagi kokku tagasi lähevad. Tasapisi hakatakse voodist tõusma, pidevalt vilksamisi kella vaadates. Niimoodi hakkab millalgi kiire, ja siis tõustakse juba ärevil olles üles. Ilmaaegu hakatakse aega raiskama mõttetute tegemiste peale, kuni kiireks läheb. Kui juba kiire on, hakatakse kobamisi mitut asja korraga tegema, iseeneselegi märkamatult, lausa instinktiivselt. Vahepeal vaadatakse muidugi uuesti umbusklikult kella. Järgemööda hakkab inimene hommikul lõpuks maast lahti saama, endiselt padjaga käsikäes. Täiesti omaette juhtub, et inimene leiab end uuesti voodil lamamas, ise mitte mäletades, kuidas ta sinna sai. Siis joostakse uksest välja ja pannakse ühtevalu mööda tänavat ajama, nii et keel ripakil.
No comments:
Post a Comment