Valm

Kord karu ajas taga mett,
tal suu sellest jooksis vett,
kuid mesilane nõelas teda,
ei tahtnud mett ära anda.

Siis karu mesilast taga ajas
mets kärast lausa kajas,
üle aasa,
kaja käis kaasas,
ja nii karu ajab taga
mesilasi metsa taga.

Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas,
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast – sodi taga.

1) Pärdik tõi prillid, kuid ei sanud nendega midagi peale hakata.
Moraal: Kui ise ei oska, küsi nõu sellelt, kes oskab.
2)Ilmselt antud valmis on Prillid tegelased.
3)Pärdik kehastab kannatamatut, küllalti saamatut, kuid agressiivset inimest.
4)Häid filme on paroodiatega alla viidud.
5)Rebane-kaval
Karu-tugev
Jänes-arg
Hunt-ahne
Eesel-rumal
Tiiger-agressiivne, sitke
Lammas-kubujuss