Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas,
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast – sodi taga.

1) Pärdik tõi prillid, kuid ei sanud nendega midagi peale hakata.
Moraal: Kui ise ei oska, küsi nõu sellelt, kes oskab.
2)Ilmselt antud valmis on Prillid tegelased.
3)Pärdik kehastab kannatamatut, küllalti saamatut, kuid agressiivset inimest.
4)Häid filme on paroodiatega alla viidud.
5)Rebane-kaval
Karu-tugev
Jänes-arg
Hunt-ahne
Eesel-rumal
Tiiger-agressiivne, sitke
Lammas-kubujuss